Sultan Abdülhamid II oli Osmanite impeeriumi 34. sultan ja 113. islami kaliif. Ta valitses aastatel 1876–1909 ja tema valitsusaega iseloomustasid nii tugevad reformid kui ka range kontrollivõim. Ta on üks vastuolulisemaid ja mõjukamaid valitsejaid Osmanite ajaloos.
Sünni- ja noorusaastad
Abdülhamid II sündis 21. septembril 1842 Istanbulis. Tema isa oli sultan Abdülmecid ja ema Tirimüjgan Kadın. Nooruses sai ta laiahaardelise hariduse: õppis araabia, pärsia ja prantsuse keelt ning tundis huvi muusika, kirjanduse ja tisleritöö vastu.
Troonile tõus
Abdülhamid II tõusis troonile 31. augustil 1876, lubades kehtestada konstitutsioonilise monarhia. 1876. aastal kuulutati välja esimene Osmanite põhiseadus – Kanun-i Esasi. Kuid pärast Vene-Türgi sõda (1877–1878) peatas ta parlamendi töö ja asus valitsema autoritaarselt, alustades niinimetatud autokraatlikku perioodi (istibdat).
Istibdati periood (1878–1908)
Sel ajajärgul kehtestas Abdülhamid tsensuuri, nuhivõrgustiku ja range kontrolli, kuid samal ajal viis läbi ka olulisi reforme hariduse, tervishoiu ja infrastruktuuri vallas.
Haridusreformid
- Avati uusi koole: rüştiye (algkool), idadi (keskkool), sultani (gümnaasium).
- Istanbulis taasavati Darülfünun (praegune Istanbuli Ülikool).
- Looodi esmakordselt riiklikud koolid ka tüdrukutele.
- Kümned tuhanded õpilased said nüüd moodsa hariduse.
Infrastruktuur ja transport
- Rajati Hijazi raudtee, mis ühendas Damaskuse Mediinaga.
- Telgraafiühendused laienesid kogu impeeriumis.
- Avati uusi haiglaid, postiasutusi ja administratiivhooneid.
Panislamism – islami ühtsuse idee
Abdülhamid II rõhutas islami ühtsust (panislamism), et tugevdada moslemite vahelist sidet kogu maailmas. Ta kasutas kaliifi positsiooni islami rahvaste ühendamiseks ja pani rõhku islami identiteedile lääne imperialismi vastu.
Välispoliitika ja tasakaalustrateegia
Abdülhamid oskas diplomaatiliselt laveerida suurriikide – Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa – vahel. Tema peamine eesmärk oli vältida impeeriumi lagunemist ja säilitada iseseisvus ilma otsese sõjategevuseta.
1908. aasta konstitutsiooni taastamine ja troonilt tõukamine
1908. aastal kuulutati välja teine konstitutsiooniline ajastu (Teine Meşrutiyet). Abdülhamid oli sunnitud taas avama parlamendi. Kuid 1909. aasta 31. märtsi mässu järel kukutas teda İttihat ve Terakki (Ühtsuse ja Progressi Komitee) ning troonile asus tema vend Mehmed V. Abdülhamid saadeti eksiili Salonikisse, hiljem elas Beylerbeyi palees Istanbulis.
Surm ja pärand
Sultan Abdülhamid II suri 10. veebruaril 1918. Ta maeti II. Mahmudi mausoleumi Istanbuli. Ta lahkus elust enne Osmanite impeeriumi lõplikku lagunemist Esimese maailmasõja järel.
Ajalooline tähendus ja hinnangud
Abdülhamid II on jäänud ajalukku vastuolulise tegelasena. Tema toetajad kutsuvad teda “Üllas valitseja” (Ulu Hakan), samas kui vastased nimetasid teda “Verine sultan” (Kızıl Sultan). Kaasaegsed ajaloolased hindavad tema pingutusi impeeriumi säilitamiseks keerulistel aegadel ning rõhutavad tema panust hariduse ja infrastruktuuri arengusse.
