Keskaeg hõlmab ajavahemikku Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemisest 476. aastal kuni 15. sajandi lõpuni. See ajaperiood on periood, mil Euroopa poliitilistes, majanduslikes ja kultuurilistes struktuurides toimusid suured muutused. Üldiselt jaguneb see kolmeks alaperioodiks: varakeskaeg (5.–10. sajand), kõrgkeskaeg (11.–13. sajand) ja hiliskeskaeg (14.–15. sajand). Käesolevas artiklis käsitletakse keskaja üldisi tunnuseid, olulisi sündmusi ja perioodi sotsiaalset struktuuri.
Varakeskaeg
Varakeskaeg algas Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemisega. Sel perioodil seisis Euroopa silmitsi erinevate barbarite hõimude sissetungidega. Hõimud nagu germaanid, frangid, visigootid, vandaalid ja anglosaksid asusid elama Vana-Rooma maadele ja rajasid oma kuningriigid. Sel perioodil sai feodalism Euroopa poliitiliseks ja majanduslikuks põhisüsteemiks.
Feodalism
Feodalism oli süsteem, mis põhines maaomandil ja isiklikul lojaalsusel. Seigneurid (suurmaaomanikud) andsid kaitse eest maad oma vasallidele (väikemaaomanikele). Vasallid said ka nendel maadel elavatelt talupoegadelt (orjadelt) oma töö eest tooteid. See struktuur nõrgendas keskvõimu, suurendades samal ajal kohalike isandate võimu.
Kiriku roll
Varakeskajal sai katoliku kirikust üks tähtsamaid jõude Lääne-Euroopas. Paavstlus arenes religioossest juhtimisest poliitiliseks juhtimiseks ja sellest sai Euroopat ühendav element. Usuelu keskustena mängisid kloostrid olulist rolli hariduse ja kultuuri säilimisel.
Kõrge keskaeg
Kõrgkeskaeg oli periood, mil Euroopas toimusid olulised arengud ja saavutati stabiilsus. Sel perioodil toimus rahvastiku kasv, linnastumine ja majanduse elavnemine. Lisaks kujundasid ristisõjad ümber lääne ja ida suhteid.
Ristisõjad
Ristisõjad olid kristliku Euroopa korraldatud sõjalised kampaaniad moslemite vastu, mis kestsid 11. sajandi lõpust 13. sajandi lõpuni. Nende ekspeditsioonide põhieesmärk oli Püha Maa (eriti Jeruusalemma) moslemitelt tagasi võitmine ja kristlike palverändurite turvalisuse tagamine. Ristisõjad tõid kaasa kaubavahetuse elavnemise ida ja lääne vahel ning suurendasid kultuurilist suhtlust.
Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused
Kõrgkeskajal suurendasid põllumajandustehnika edusammud ja kaubanduse areng majanduslikku õitsengut. Sel perioodil kasvasid linnad ja tekkis uus sotsiaalne klass, mida kutsuti kodanluseks. Gildidest said käsitööliste ja kaupmeeste olulised majandusorganisatsioonid.
Hiliskeskaeg
Hiliskeskaeg oli Euroopas suurte kriiside ja muutuste periood. 14. sajandil katkuepideemia (must surm) ja saja-aastase sõja tõttu kaotas Euroopa olulise osa oma elanikkonnast. Renessansi algusega tekkisid aga kultuurilised ja teaduslikud uuendused.
Must surm
Euroopat aastatel 1347–1351 laastanud katkuepideemia põhjustas miljonite inimeste surma. Selline olukord põhjustas tõsiseid muutusi sotsiaalses ja majanduslikus struktuuris, põllumajandustoodang vähenes ja tööjõupuudus. Selle tulemusena tõusid tööliste palgad ja osaliselt paranes pärisorjade olukord.
Renessansi algus
Itaalias hiliskeskajal alguse saanud renessansi iseloomustab huvi elavnemine Vana-Kreeka ja Rooma kultuuri vastu. Sel perioodil tehti suuri edusamme kunsti, teaduse ja mõtte vallas. Renessanss kuulutas keskaja lõppu ja uusaja algust.
Kokkuvõte
Keskaeg oli dünaamiline periood, mil Lääne-Euroopa poliitilistes, majanduslikes ja kultuurilistes struktuurides toimusid suured muutused. Sel perioodil, kus domineerisid feodalism ja kirik, mängisid ühiskonna kujundamisel olulist rolli suured sündmused, nagu ristisõjad ja must surm. Renessansi algusega lõppes keskaeg ja pandi alus uusajale. See periood on ajalooliselt inimkonna arengu oluline etapp ja mängib tänapäeva maailma mõistmisel otsustavat rolli.
