Aleksandr Sergejevitš Puškin (6. juuni 1799 – 10. veebruar 1837) on vene kirjanduse üks mõjukamaid ja armastatumaid kirjanikke, keda sageli peetakse kaasaegse vene kirjanduse alusepanijaks. Tema looming hõlmab luulet, proosat ja näidendeid, ning tema stiili ja keelekasutust peetakse vene kirjanduse kullastandardiks.
Varajane Elu ja Haridus
Aleksandr Puškin sündis Moskvas aadliperes. Tema isa oli pärit vanast vene aadliperekonnast, ema aga oli kuulsa Hannibalide suguvõsa järeltulija – tema vanavanaisa oli Aafrika päritolu sõjaväelane Abram Hannibal, keda tsaar Peeter I Venemaale tõi ja kasvatada lasi.
Puškini lapsepõlv möödus haritud ja kultuurilises keskkonnas. Noorena õppis ta Prantsuse klassikalist kirjandust ning kirjutas oma esimesed luuletused juba varases teismeeas. Aastatel 1811–1817 õppis ta prestiižses Tsarskoje Selo lütseumis, kus tema talent sai kiiresti avalikuks.
Loominguline Karjäär ja Tuntumad Teosed
Puškin alustas oma karjääri lüüriliste luuletustega, kuid tema looming muutus kiiresti mitmekülgsemaks, ulatudes nii eepilistesse poeemi kui ka proosateostesse. Tema töid iseloomustavad sügav inimlikkus, ajalooline perspektiiv ja erakordselt kaunis vene keel.
Lüüriline Luuletus
Puškin kirjutas palju lüürilisi luuletusi, mis käsitlesid armastust, vabadust ja loodusest inspireeritud mõtteid. Näiteks:
- “Jevgeni Onegin” (Евгений Онегин) – romaan värssides, mida peetakse vene kirjanduse üheks suurimaks meistriteoseks. See teos on kombinatsioon satiirist, armastusest ja ühiskondlikust kriitikast.
- “Vaskratsanik” (Медный всадник) – luuleepos, mis kujutab Peeter I ja tema visiooni mõju Peterburi linnale.
Proosateosed
Puškini proosateosed on sageli inspireeritud vene ajaloost ja rahvaluulest.
- “Kapteni tütar” (Капитанская дочка) – ajalooline romaan Pugatšovi ülestõusust.
- “Belkini jutustused” (Повести Белкина) – lühijuttude kogumik, mis näitab tema oskust karakterite ja lugude kujundamisel.
Poliitiline Aktivism ja Väljasaatmine
Puškin oli vabaduse ja poliitiliste reformide tulihingeline pooldaja, mis viis ta tsensuuri ja tsaari tähelepanu alla. 1820. aastal saadeti ta oma luuletuste “vabaduslike vaadete” tõttu Lõuna-Venemaale asumisele. Seal viibides kirjutas ta mõned oma tuntumad luuletused, nagu “Kaukaasia vang” (Кавказский пленник). Kuigi Puškinile lubati hiljem naasta Peterburi, jäi ta elu lõpuni tsaari järelevalve alla.
Isiklik Elu ja Duell
Puškin abiellus 1831. aastal kauni Natalia Gontšarovaga, kelle ilu ja sarm said inspiratsiooniks paljudele tema hilisematele töödele. Kuid nende abielu oli keeruline, eriti Puškini armukadeduse tõttu.
- aastal sattus Puškin konflikti Georges d’Anthèsiga, prantsuse ohvitseriga, kes väidetavalt flirtis Puškini naisega. See viis traagilise duellini, milles Puškin sai raskelt haavata ja suri kaks päeva hiljem.
Pärand ja Mõju
Aleksandr Puškini mõju vene kirjandusele on võrreldamatu. Tema looming lõi aluse kaasaegsele vene keelele ja kirjandustraditsioonile. Tema loomingut peetakse sügavalt venelikuks, kuid samal ajal universaalseks, kajastades inimloomust ja ühiskondlikke küsimusi viisil, mis kõnetab lugejaid igas ajas ja kohas.
Puškin jääb kirjandusmaailma sümboliks mitte ainult oma teoste, vaid ka oma vabadusearmastuse ja loomingulise geniaalsuse tõttu.
