Arthur Rimbaud (täisnimi Jean Nicolas Arthur Rimbaud, sündinud 20. oktoobril 1854 Charleville’is, Prantsusmaal – surnud 10. novembril 1891 Marseille’s) oli prantsuse poeet, keda peetakse modernse luule ja sümbolismi eelkäijaks.
Tema looming sündis peamiselt nooruses, kuid muutis jäädavalt Euroopa kirjanduse nägu. Rimbaud oli geenius ja mässaja, kes põletas end läbi omaenda leegis.
Varajane elu ja haridus
Arthur Rimbaud kasvas üles väikeses Charleville’i linnas. Tema isa oli sõjaväelane, kes lahkus perekonnast, kui Arthur oli väike, ning ema Vitalie Rimbaud kasvatas lapsi rangelt ja karmilt.
Rimbaud oli erakordselt andekas ja varaküps laps – ta luges ladina klassikuid, õppis keeli ning kirjutas juba 12-aastaselt luuletusi, mis äratasid õpetajate imetluse.
Tema õpetaja Georges Izambard tutvustas talle tolleaegset modernset kirjandust, mis sütitas temas soovi saada kirjanikuks.
Noor geenius ja esimesed luuletused
Kui Prantsusmaa–Preisimaa sõda puhkes 1870. aastal, põgenes 16-aastane Rimbaud kodust ja rändas jalgsi läbi Pariisi ja Belgia, elades vaesuses ja kirjutades samal ajal oma esimesi tõeliselt originaalseid luuletusi.
Tema varased teosed, nagu:
- ✒️ “Le Bateau ivre” (Joobunud paat)
- 🌙 “Sensation”
- 🌌 “Voyelles” (Täishäälikud)
näitavad juba tema ainulaadset keelt ja kujutlusvõimet, mis ühendas unenäolisuse, müstika ja kehalise kogemuse.
Rimbaud uskus, et luuletaja peab muutuma “nähtjaks” (voyant) – inimeseks, kes suudab tajuda maailma teistsugusel, sügavamal tasandil.
Tema enda sõnade järgi:
“Luuletaja teeb end nägijaks pika, tohutu ja teadliku segaduse kaudu kõigi meeltega.”
Suhe Paul Verlaine’iga
- aastal saatis Rimbaud oma luuletusi Paul Verlaine’ile, juba tunnustatud poeetile, kes oli tema andest rabatud ja kutsus ta Pariisi.
Nende vahel tekkis kirglik ja vastuoluline suhe, mis oli täis armastust, loovust, vägivalda ja skandaale.
Koos elasid nad boheemlikku elu, kirjutades ja vaieldes, kuni 1873. aastal puhkes nende suhe traagiliselt – Verlaine tulistas Rimbaud’d ja mõisteti vanglasse.
Rimbaud, haavatuna ja pettununa, kirjutas oma kuulsa proosaluule teose:
📘 “Une Saison en Enfer” (Põrguhooaeg) – autobiograafiline ja piinatud tekst, mis peegeldab tema sisevõitlusi, armastust ja viha, aga ka vaimset puhastust.
“Illuminatsioonid” ja loominguline vaikus
Pärast “Põrguhooaega” lõpetas Rimbaud luuletuste kirjutamise peaaegu täielikult.
Hiljem avaldati tema teine suur teos –
💎 “Les Illuminations” (Valgustused) – kogu, mis ühendab proosaluule, nägemused ja müstilised pildid.
Need teosed tegid Rimbaud’st modernse luule revolutsionääri, kes murdis keele ja reaalsuse piirid.
Tema keel on tihe, muusikaline ja sageli mõistatuslik – ta lõi sümbolismi ja sürrealismi aluse.
Rändur ja kaupmees
Pärast 21. eluaastat Rimbaud hülgas täielikult kirjanduse ja pöördus maailma poole.
Ta rändas Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas, töötades kaupmehe ja seiklejana.
Aastatel 1880–1891 elas ta Adenis (Jeemenis) ja Hararis (Etioopias), kus ta tegeles kaupade ja relvade müügiga ning omandas kohalike lugupidamise.
See eluviis oli täielik vastand tema varasemale luulegeeniusele – justkui oleks ta tahtnud põgeneda omaenda kuulsuse ja mineviku eest.
Haigus ja surm
- aastal tabas Rimbaud’d põlvekasvaja, mis osutus luuvähiks.
Ta naasis Prantsusmaale ja viibis Marseille haiglas, kus talle tehti amputatsioon.
Vaid 37-aastaselt, 10. novembril 1891, suri ta üksinduses – poeet, kes oli oma elu jooksul kirjutanud vaid viis aastat, kuid muutnud igaveseks maailma kirjanduse.
Pärand ja mõju
Arthur Rimbaud’ mõju on tohutu ja ajatu.
Tema looming inspireeris sümboliste, sürrealiste ja moderniste – sealhulgas André Bretoni, Paul Valéryt, T.S. Elioti, Jimi Hendrixit ja Boba Dylani.
Teda on nimetatud “luule Kristuseks” – nooreks geeniuseks, kes ohverdas end oma nägemuse nimel.
Tema elu ja looming on vabaduse, mässu ja inspiratsiooni sümbol, mis tõestab, et tõeline kunst sünnib julgusest näha maailma teisiti.
Kokkuvõte
Arthur Rimbaud oli tormiline geenius, kes põletas oma elu nagu leek.
Tema luule, täis ilu ja hullumeelsust, näitab inimese hinge sügavust ja piiritut vabadust.
Kuigi ta vaikis varakult, kajab tema hääl tänapäevalgi igas luules, mis otsib tõde, ilu ja vabadust.
