Lev Nikolajevitš Tolstoi (9. september 1828 – 20. november 1910) oli vene kirjanik, filosoof ja ühiskonnakriitik, keda peetakse üheks maailma suurimaks kirjanikuks. Tema looming hõlmab sügavalt filosoofilisi, ajaloolisi ja sotsiaalseid teemasid ning tema mõju ulatub kirjandusest kaugemale, puudutades eetikat, religiooni ja poliitikat.
Varajane Elu ja Haridus
Tolstoi sündis Tula kubermangus, Jasnaja Poljana mõisas, mis jäi kogu tema elu jooksul tema peamiseks elukohaks ja inspiratsiooniallikaks. Ta oli perekonna neljas laps ja pärines aadliperekonnast. Tema ema suri, kui Tolstoi oli vaid kaks aastat vana, ja isa, kui ta oli üheksa. Orvuks jäänuna kasvatasid teda sugulased.
Haridustee algas kodus, hiljem õppis ta Kaasani ülikoolis orientalistikateadust ja hiljem õigusteadust. Siiski ei lõpetanud ta ülikooli, leides formaalse hariduse tema jaoks igavaks. Tolstoi oli väga enesekriitiline ning hakkas noorelt päevikuid pidama, mis hiljem mõjutasid tema kirjutamisstiili ja sügavat introspektiivsust.
Sõjaväeteenistus ja Esimesed Kirjanduslikud Sammud
- aastal astus Tolstoi sõjaväkke ning teenis Kaukaasias ja Krimmi sõjas. See kogemus pakkus talle materjali tema varajasteks teosteks, nagu “Lapsepõlv” (“Детство”, 1852), “Noorus” (“Юность”) ja “Sevastopoli lood” (“Севастопольские рассказы”, 1855). Need realistlikud lood näitasid tema oskust käsitleda inimloomust ja sõja mõjusid, tõstes ta kohe tähelepanu keskmesse Vene kirjandusmaailmas.
“Sõda ja rahu” – Vene Eepose Tippteos
1860ndatel hakkas Tolstoi kirjutama oma kõige kuulsamat romaani, “Sõda ja rahu” (“Война и мир”, 1869). Teos kujutab Napoleoni sõdade mõju Venemaa aadlikule ja ühiskonnale. Romaan on segu ajaloolisest jutustusest, filosoofiast ja fiktsioonist. Tolstoi analüüsib sügavalt ajalugu, vabadust, saatust ja inimestevahelisi suhteid, sidudes need monumentaalse eepilise narratiiviga.
“Sõda ja rahu” ei ole lihtsalt romaan; see on ajaloo, psühholoogia ja filosoofia uurimus. Tolstoi suudab luua täiuslikke tegelasi, nagu Pierre Bezuhhov, Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova, kes on läbi aegade kirjanduse parimad portreed inimestest nende vigade ja tugevustega.
“Anna Karenina” – Armastuse ja Moraali Tragöödia
“Anna Karenina” (“Анна Каренина”, 1877) on teine Tolstoi surematu teos. See romaan räägib armastuse, truudusetuse ja ühiskonna surve traagilistest tagajärgedest. Anna lugu, tema kirglik armusuhe Aleksei Vronskiga ja traagiline lõpp, on kirjandusklassika, mis käsitleb ka moraali, perekonda ja naiste positsiooni ühiskonnas.
Romaan algab kuulsate sõnadega:
“Kõik õnnelikud pered on üksteisega sarnased; iga õnnetu perekond on omal moel õnnetu.”
Hilisemad Aastad ja Filosoofiline Pöördumine
Pärast 1870ndaid muutus Tolstoi elus dramaatiliselt. Ta hakkas otsima elu tähendust ja pöördus religioosse ja vaimse enesetäiendamise poole. Ta kritiseeris teravalt Vene õigeusu kirikut, mis viis tema ekskommunikatsioonini 1901. aastal. Ta hakkas propageerima lihtsat eluviisi, vägivallatust ja moraalset enesetäiendamist. Tema eetilised ja vaimsed tõekspidamised inspireerisid hiljem Mahatma Gandhit ja Martin Luther King Jr-i.
Tolstoi filosoofilised esseed, nagu “Minu usk” (“Моя вера”) ja “Tunnistamine” (“Исповедь”, 1882), kajastavad tema sügavat isiklikku kriisi ja püüdlusi leida universaalseid tõdesid.
Isiklik Elu ja Konfliktid
Tolstoi abiellus 1862. aastal Sofia Andrejevna Behrsiga. Nad said 13 last, kellest paljud surid noorelt. Kuigi nende abielu algas armastavalt, halvenesid suhted hilisematel aastatel Tolstoi filosoofilise elumuutuse tõttu. Sofia ei nõustunud tema varast loobumise ideega, mis põhjustas perekonnas pingeid.
Viimased Päevad ja Surm
- aastal, 82-aastaselt, lahkus Tolstoi oma kodust, et alustada uut elu ilma materiaalse varata. Ta suri 20. novembril 1910 Astapovo jaamas kopsupõletikku. Tema surm oli rahvusvaheline sündmus, mis tõi esile tema surematut pärandit.
Pärand
Lev Tolstoi kirjanduslik ja filosoofiline mõju on tohutu. Tema looming inspireerib jätkuvalt lugejaid ja mõtlejaid üle maailma. Tema romaanid, filosoofilised esseed ja moraalsete väärtuste propageerimine on tema ajast palju kaugemale ulatunud, tehes temast ühe suurima humanisti ja kirjaniku ajaloos.
