Lydia Emilie Florentine Jannsen, tuntud kirjanikunime Lydia Koidula all (1843–1886), on Eesti kirjandus- ja kultuuriloo üks tähtsamaid figuure. Tema looming, mis kattub 19. sajandi rahvusliku ärkamisajaga, kujundas Eesti rahvusteadvust ja tõi kirjandusse isamaalise ja romantilise suuna.
Elu ja taust
Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843 Vändras, haritud ja kirgliku ärkamismeelse Johann Voldemar Jannseni tütrena. Tema isa oli oluline tegelane eesti rahvuskultuuris, olles esimese eestikeelse ajalehe Perno Postimees (hiljem Eesti Postimees) asutaja. Lydiagi kasvas üles trükikoja ja ajalehetöö keskel, mis mõjutas tugevalt tema kirjanikuteed.
Koidula õppis kohalikus tütarlastekoolis, kus omandas hea hariduse ja varase huvi kirjanduse vastu. Nooruses kirjutas ta luuletusi, mida avaldas oma isa ajalehes. Tema kirjanduslik andekus ja tugev isamaaline tunne said kiiresti tuntuks.
Looming ja rahvuslik ärkamine
Koidula kirjandusliku tegevuse tipphetk saabus rahvusliku ärkamise ajastul, mil eesti rahvas hakkas teadvustama oma kultuurilist ja poliitilist identiteeti. Tema luule ja näidendid peegeldasid sügavat armastust Eesti looduse, rahva ja keele vastu.
Koidula esimene luulekogumik, “Emajõe ööbik”, ilmus 1867. See teos, mida peetakse üheks esimeseks oluliseks eesti keeles kirjutatud luulekoguks, tõi kaasa Koidula tunnustuse. Tema luuletused, nagu “Mu isamaa on minu arm”, on tänaseni tuntud ja lauldakse sageli pidulikel üritustel.
Lisaks luulele oli Koidula ka andekas näitekirjanik. Tema kirjutatud “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola” ja “Kosjakased” olid esimesed eesti keeles kirjutatud näidendid, mis jõudsid lavale. Need mitte ainult ei lõbustanud publikut, vaid tõid ka esile eestlaste igapäevaelu ja rahvuslikud probleemid.
Isiklik elu ja lõpuaastad
- aastal abiellus Lydia Koidula Eduard Michelsoniga, kes oli Vene armee arst. Abielu viis Koidula elama Kronstadti, kus tema elu muutus keeruliseks. Elu kaugel Eestist ja üksindus mõjutasid tema tervist ja loomevõimet.
Koidula suri 30. augustil 1886 kõigest 42-aastasena. Ta maeti Kroonlinna, kuid hiljem viidi tema säilmed Tallinna Metsakalmistule, kus ta puhkab rahvuslikus mälestusaias.
Pärand ja mõju
Lydia Koidulat peetakse Eesti kirjanduse emaks ja rahvusliku ärkamisaja sümboliks. Tema luule ja näidendite kaudu suutis ta inspireerida Eesti rahvast ning kinnitada usku oma keelde ja kultuuri.
Koidula looming elab edasi mitte ainult kirjanduses, vaid ka muusikas ja rahvustraditsioonides. Tema luuletus “Mu isamaa on minu arm”, millele Gustav Ernesaks kirjutas muusika, on saanud mitteametlikuks Eesti hümniks.
Lydia Koidula on näide sellest, kuidas kirjanik võib mõjutada terve rahva identiteeti ja tulevikku. Tema nimi jääb alatiseks Eesti kultuurilukku kui isamaa armastuse ja rahvusliku vaimu sümbol.
