Nikolai Vassiljevitš Gogol (31. märts 1809 – 4. märts 1852) oli ukraina päritolu vene kirjanik, kelle looming on sügavalt mõjutanud vene kirjandust ja realismi arengut. Gogol oli meister satiiri, groteski ja psühholoogiliste tegelaste loomisel. Tema tööd paljastavad inimloomuse varjuküljed ning ühiskonna vead, jäädes samal ajal oma sügava huumori ja fantaasiarikka stiiliga meeldejäävaks.
Varajane Elu ja Haridus
Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Ukraina territooriumil (tol ajal Vene keisririik) väiksema aadliperekonna liikmena. Tema lapsepõlv möödus maalilises külas, mille rahvapärimused ja kohalik elu inspireerisid teda hilisemates töödes. Gogoli isa oli näitekirjanik ja huumorimeele poolest tuntud inimene, kes äratas Gogolis huvi kirjanduse vastu.
Hariduse omandas ta Nežini gümnaasiumis, kus juba noorena hakkas ta kirjutama ja lavastama. Pärast kooli lõpetamist kolis Gogol Peterburi, kus ta lootis leida tööd ja alustada kirjanduskarjääri.
Kirjanduslik Karjäär ja Kuulsus
Gogoli esimesed kirjanduslikud sammud ei olnud edukad. Tema luulekogumik „Hans Küchelgarten” sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, mille järel ta ostis kõik trükitud eksemplarid tagasi ja hävitas need. Sellest hoolimata leidis Gogol oma tõelise stiili ja sai kiiresti tuntuks oma novellikogumike ja satiiriliste teostega.
“Õhtud külas Dikanka lähistel”
Gogoli läbimurre saabus novellikogumikuga “Õhtud külas Dikanka lähistel” (“Вечера на хуторе близ Диканьки”, 1831–1832). See teos, täis ukraina rahvapärimusi ja müstilisi elemente, tõi talle nii kuulsuse kui ka kriitikute tunnustuse. Novellid nagu “Sorotšiinski laat” ja “Püha öö” tutvustasid tema ainulaadset stiili, kus segunevad realism ja fantaasia.
“Mirgorod” ja “Peterburi lood”
Gogoli järgmised teosed, nagu “Mirgorod” (“Миргород”, 1835) ja “Peterburi lood” (“Петербургские повести”, 1835–1842), sisaldasid selliseid tuntud novelle nagu:
- “Šinel” (“Шинель”) – traagiline lugu väikese ametniku elu ja tema igatsusest väärikuse järele.
- “Nina” (“Нос”) – absurdne ja groteskne lugu mehest, kelle nina iseseisvub ja elab oma elu.
“Revident” (“Ревизор”, 1836)
Gogoli komöödia “Revident” oli terav satiir korruptsiooni ja bürokraatia üle. Näidend tekitas Vene keisririigis poleemikat, kuid sai tsaar Nikolai I isikliku heakskiidu. Lugu tundmatust mehest, keda väikelinna ametnikud ekslikult kontrollrevidendiks peavad, on tänaseni aktuaalne.
“Surnud hinged” (“Мёртвые души”, 1842)
Gogoli suurim proosateos on “Surnud hinged”, mille ta kirjutas kavatsusega luua midagi “Vene elu jumalikust komöödiast”. Romaan jälgib kelmi Pavel Tšitšikovi seiklusi, kes ostab surnud talupoegade nimed, et neist kasu lõigata. Kuigi satiiriline, peegeldab teos ka Gogoli sügavat armastust Venemaa vastu ja tema lootust näha ühiskonna muutust.
Hilisemad Aastad ja Religioosne Kriis
Gogoli elu hilisemad aastad olid täis isiklikke ja loomingulisi kriise. Ta muutus üha religioossemaks ning hakkas kahtlema oma loomingus. 1848. aastal külastas ta Jeruusalemma ja naasis sügavalt muutununa.
- aastal, pärast depressiivset perioodi ja keeldumist söögist, suri Gogol Peterburis 42-aastaselt. Tema surm jääb osaliselt müstiliseks, kuna ta oli oma viimastel eluaastatel psühholoogiliselt kurnatud.
Pärand ja Mõju
Nikolai Gogoli mõju vene ja maailmakirjandusele on tohutu. Tema tööd sillutasid teed realismi ja satiiri arengule ning inspireerisid selliseid kirjanikke nagu Fjodor Dostojevski, Anton Tšehhov ja Franz Kafka. Dostojevski on öelnud: “Me kõik oleme välja tulnud Gogoli ‘Šinelist’.”
Gogoli looming pakub ainulaadset segu huumorist, melanhooliast ja sügavast moraalsest sõnumist, tehes temast vene kirjanduse ühe säravaima tähe.
