Saladin, araabia nimega Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb, oli 12. sajandil elanud kuulus moslemi väejuht ja poliitik. Ta sündis 1137 või 1138. aastal Tikritis ning oli kurdi päritolu. Ta on tuntud eelkõige ristisõdade ajal kristlastele vastupanu osutamise ja Jeruusalemma taasvallutamise poolest. Samuti asutas ta Aijubiidide dünastia.
Noorusaastad ja haridus
Saladin sai islami õpetuse osas tugeva hariduse, kuid lisaks õppis ta ka sõjakunsti ja haldust. Tema onu Širkuh märkas tema sõjalist annet ning kaasas ta juba noores eas mitmetele sõjaretkedele. Osaledes Fatimiidide vastu suunatud kampaaniates Egiptuses, omandas ta väärtuslikke kogemusi.
Tõus Egiptuses
Üks Saladini elumuutvaid hetki oli tema määramine Egiptuse vizieriks aastal 1169 pärast Širkuhi surma. Ta kindlustas kiiresti oma positsiooni, kaotas Fatimiidide šiia kaliifaadi ja kuulutas ustavust sunniitlikule Abassiidide kaliifile Bagdadis. See samm kindlustas tema võimu Egiptuses.
Aijubiidide riigi rajamine
1171. aastal kuulutas Saladin välja Aijubiidide riigi, mille alla kuulusid Egiptus, Süüria, Jeemen, Hijaz ja osa Põhja-Aafrikast. Ta tegi pealinnaks Kairo, millest kujunes tugev poliitiline ja kultuuriline keskus.
Võitlus ristisõdijatega
Saladin on ajalukku läinud eelkõige tänu oma võitlusele ristisõdijate vastu. Pärast esimese ristisõja edukat lõppu 11. sajandil oli Lähis-Idas kujunenud mitmeid kristlikke riigikesi. Saladin koondas islami väed nende vastu ning sai tuntuks kui moslemimaailma päästja.
Hattini lahing ja Jeruusalemma tagasivallutamine
Saladini suurim saavutus oli Hattini lahing aastal 1187, kus ta hävitas Jeruusalemma kuningriigi põhiarmee. See võimaldas tal sama aasta hiljem vallutada Jeruusalemma, mis oli olnud kristlaste käes alates 1099. aastast.
Saladin käitus Jeruusalemma elanikega halastavalt – ta lubas paljudel linnast lahkuda lunarahaga ning ei lasknud toime panna veresauna. Tema õiglane ja inimlik käitumine tegi temast legendi nii islami- kui ka kristlikus maailmas.
Kolmas ristisõda ja diplomaatia
Jeruusalemma langemine kutsus esile Kolmanda ristisõja, milles osalesid mitmed Euroopa monarhid nagu Inglismaa kuningas Richard Lõvisüda, Saksa keiser Friedrich Barbarossa ja Prantsusmaa kuningas Philippe II.
Saladin ja Richard pidasid mitmeid lahinguid, kuid nad hakkasid üksteist ka austama. Pärast pikki võitlusi sõlmiti aastal 1192 rahuleping, mille järgi jäi Jeruusalemm moslemite kätte, kuid kristlastele võimaldati palverännakud linna.
Surm ja pärand
Saladin suri 4. märtsil 1193 Šamis (tänapäeva Süürias). Oma elu jooksul ei kogunud ta isiklikku rikkust – tema matusekulud tuli katta riigikassast. Ta oli eeskujuks nii valitsejana kui ka inimesena, keda iseloomustasid alandlikkus, õiglus ja vagadus.
Saladini iseloom ja juhtimine
Saladin ei olnud vaid suurepärane väejuht, vaid ka õiglane ja tark riigimees. Ta kohtles vaenlasi väärikalt ja kaitses oma rahva huve. Ta jäi truuks islami põhimõtetele ning oskas ühendada poliitika, sõjalise strateegia ja usu.
Koht ajaloos
Saladin on üks islami ajaloo silmapaistvamaid tegelasi. Teda mäletatakse kui õigluse, vapruse ja armulikkuse sümbolit. Tema nime kannavad tänapäeval tänavad, koolid ja moslemimaailma vabadusvõitlejad viitavad talle kui eeskujule.
